Cheer up!

Olgu, ma üritan siis olla lõbusam ja rõõmsam. Ei ole enam kurba tuju ja enam ei ole pahane ka...

Lihtsalt olen nüüd see kes ma olin kunagi, siis kui päike sillerdas taevas ja linnud laulsid...



P.S. keegi võiks tuua paar klaasi Mimosat :)


Agajaa, cheer up and let the happy days begin... :)

Seega, natuke lokki ka ;)

...

Raske on omada sõpra, kes on kurat ja ingel samas isikus... Eriti kui ta on sulle kõige olulisem ja parem sõber üldse... Ta teab mu saladusi, mu mõtteid ja mu arvamust asjadest...
Kuid siiski, kui kindel saan olla sinu nõuannetes? Ingel sinu sees tahab mulle ainult parimat, kuid samas see väike kuradike sinu hinge põhjas on teinud juba omad tulevikuplaanid...




Sa pole alati just kõige paremas seisundis või just kõige õigem inimene nõu andma... aga ma tean, et sa seda siiski teed ja sinuga võin ma arvestada.




Aga ma olen õnnelik, et siiski olemas oled ja sind usaldada saan... Aitäh, et olemas oled.

Kuldarile :)

Ja nii ongi.

Kurb...

Üksik...

Masendunud...


Tahaksin ka koos kellegagi seda ilusat lumist ilma nautida...

Pidada maha ühe väikse lumesõja, joosta ja naerda...Ja nautida seda sillerdavat ilma...

Olla su käte vahel ja vaadata sulle silmadesse, näha seal seda sädelust...

Hiljem jalutada lihtsalt käest kinni hoides ringi ja mitte millestki mõelda...

Õhtul, siis kui on juba hämar, istuda su kaisus, juua teed ja vaadata mõnda head filmi...

Mis saaks veel parem olla?






Olgu, ma tunnistan üles... Ma olen valetaja... Ma ei mõtle enam sinust otse, pigem nagu kaudselt...
Lihtsalt mõtlen nüüd kellestki, kes võiks olla... Keda ma vajan ja keda ma saaksin usaldada...


Kõik su öeldud sõnad... Saan sind uskuda või on need jälle valed?
Vahel tundub, et ma tean rohkem kui sina räägid mulle... Lihtsalt mul on omad linnukesed... nagu ikka.





Öeldakse, et poisi jaoks on armastus vaid peatükk elus, tüdruku jaoks terve raamat...
Võib-olla oleks aeg lõpetada üks raamat ja alustada teist?
Ma ei suuda sundida ennast valetama, et nii peabki olema...
Liiga raske on mõelda ja närvitseda: kus sa oled, mis sa teed, kellega sa oled, millal ma sind näen...


Tahaksin jõuda kõiges selles selgusele... Tahan saada vastuseid...





Mu süda on nelja kojaga lihas.
See lööb 101 000 korda päevas, pumpab 8 pinti verd mu kehas ringi. 
Teadus võib sellest mööda vaadata, aga mina mitte.
Ma küll ütlen, et annan selle sulle, kuid ei tee seda ealeski. 
(“Tuletornipidamine”, 2004)



Sa ütlesid: „Ma armastan sind.“ 
Miks küll on kõige ebaoriginaalsem asi, mida me teineteisele öelda saame, just see, mida me kõige rohkem kuulda ihkame? 
„Ma armastan sind“ on alati tsitaat.
Sina ei öelnud seda esimesena ja mina veel vähem, ometi kui sa seda ütled ja kui mina seda ütlen, kõneleme me nagu metslased, kes on avastanud kolm sõna ja kummardavad neid. 
(“Kehale kirjutatud”, 1992)



                   Tõsi?

Sa tahad neid näha. Sa räägid, naerad, kõik on tore. Sa ei oskagi nagu midagi muud tahta. Sa ei oska midagi muud oodata ja sa ei tahagi, et midagi muutuks. Sest nii on hea. Ja siis tuleb see keegi. Keegi, keda sa ei osanud oodatagi.

Ma armastan sind sellepärast, et sa ei ole täiuslik, kuid sa oled täiuslik minu jaoks seepärast, et sa suudad panna mind naerma, kui keegi teine seda teha ei saa.

 Yeah...

 True that.