Silence speaks when words can't.
Peaks mõtlema hakkama mis ja kuidas edasi. Kõik tundub keeruline. Kas jätta kõik nii nagu on või muuta asju totaalselt. Ma tean, et pikalt ei tohi midagi ette planeerida, aga kõik sõltub nüüd sellest nv-st.
Ühe lausega ma võin rikkuda palju asju enda jaoks. Imelik on, et ma pean jälle sõltuma kelleski teisest. Üldse ei taha, tahan iseseisvust ja enda ellu üle kontrolli. Selleks ma kolisingi kodust välja ja käin tööl.
Kõige parem on olla ise ja tunda vabadust. Ma tean , et peab arvestama teistega, seda ma ju teen päevast päeva, Kellu ja Merily, nad on parimad. Samas tahaks ise olla oma enda eraelu peremees, kui oled olemas, siis oled ja kui ei, saan ka ilma.
Ma tean, mida ma tahan ja vajan. See on lähedusetunne, olla vajalik ja teada, et keegi hoolib sinust.
Lihtsalt ma vajan kedagi, kes oleks mu kõrval. Ilmselt sellepärast ma ei valigi nii väga seda sobivat inimest ja saan haiget.
Elu on mäng, sa võid olla mängija või mänguasi.
Peaksin õppima mängima.
No comments:
Post a Comment