nüüd olen aus.
Mind häirib tõsiselt see, kui keegi kasutab mu asju ilma luba küsimata. Enamasti ma olen nõus, aga kui ma olen selle eest maksnud enda rahaga ja muretsenud selle enda jaoks, siis ei tähenda seda, et see on jagamiseks või et ma olen nõus seda jagama.Tahaks, et mõni asi oleks ainult minu oma ka. Ilmselt tundub,et seda on liiga palju palutud.
Teiseks, ma ei kannata ka liiga palju negatiivsust, eriti veel viimasel ajal. Mida positiivsemad inimesed ja asjad, seda õnnelikum olen ka mina. Kõike seda murekoormat endas kanda on raske. Mul on peale teie ka veel enda mured ja neid ei ole mitte vähe.
Kolmandaks, mulle ei meeldi olla kahe tule vahel. Tore on teie mõlemaga läbi saada, aga mina pole see inimene kes ütleb, et vot see asi on nüüd valesti ja palun paranda ära. Põhimõtteliselt kui sa eu näe viga, teen ma ise selle korda. Süümepiinad ja muud sellised asjad jäävad sel hetkel selja taha.
Ehk lihtsalt sa võiks rohkem koristada, süüa teha... nii nagu alguses lubasid, nõusid pesta ja muud sellist.
Ja sina võiksid olla natuke karmim, sest kõigis ei saa alati näha head.
Nonii, see selleks.
Ma võiks enda sisemus tunded ja muu selleise jama ka korda saada. Ma tean mida ma tahan, aga selleni jõudmine on keeruline ja raske, sest ma olen mugav ja loodan, et kunagi... ilmselt kunagi võtan ennast käsile. Lihtsalt pean rohkem pingutama... Üritan :)
No comments:
Post a Comment