Oled olnud hetkes, kus tead, et hommikul on kõik teisiti? Jäädavalt. See, mis oli, ei tule enam kunagi. Ei ole kunagi endine. Tead, et on aeg hüvasti jätta. Sa oled seda hetke venitanud. Mitte mõelnud. Mitte rääkinud. Püüdnud aega peatada. Korraga on see hetk käes. Viimane õhtu. Sama inimene, sama koht. Sama vaade aknast. Homme... on kõik teisiti. Jah, päike tõuseb, algab uus päev, kuid hoopis teistsugune. Tahaksid küsida: mis edasi, kuid kardad rikkuda seda hetke... Sest sinu peas on selle küsimuse taga palju enamat. Mis edasi... Vaatad aknast välja ning tead, et rohkem sa sest aknast enam välja ei vaata. Rohkem sa seda raagus puud ei näe. Ei kuule lindu laulmas. Mis sest, et ta laulab ka järgmise puu peal. Selle puu peal, mis ootab sind uue akna taga... Ei, see laul on hoopis teine siis. Sa ei istu enam sel sohval. Ei joo tibukollasest tassist tulist teed, et sooja saada. Kõik, mis on, on veel viimast korda. Viimane loba, viimane võileib, viimane viiv...Kõik saab otsa. Saab läbi. Selles paigas.
Mäletad, kuidas sa esimest korda siia tulid? Sinu jaoks oli kõik võõras. Tulid, jalg värises. Süda kloppis kui pöörane... Kuid su näol oli vapper naeratus. Keegi ei tohtinud näha sinu hirmu. Eriti see, kelle pärast sa seda tegid... Sa isegi ei tahtnud näha seda... Näha, et oled... arg. Aga inimene, kelle juurde läksid, on oma. Sinu tugipunkt. Põhjus oma hirmust lahti saada. Lubasid, et ainult üks kord. Ei rohkem. Korrast sai ... Harjumus, ei see kõlab halvasti. Tava ei ole ka õige sõna. Vahet ei olegi. Juba siis sa teadsid tegelikult, et see aeg on laenatud. Sinu üürike hetk. Kuid siis tundus see nii kaugel olevat. Või sa soovisid, et see oleks kaugel?!? Kauge reaalsus.
Öeldakse, et asjadesse ning paikadesse ei tohi kiinduda. Kohtadesse. Töösse. Ka inimestese ei tohiks siis. Nemad teevad eriti hullult haiget.
Kohad ise on elutud. Meie anname neile elu. Oma mälestustega. Nad saavad nii omaseks... Me teeme nad omaseks.
Kuni saabub.. HETK. Saabub see, mida oled edasi lükanud. Kuigi oled olnud osav ajapeataja. Ikkagi on aeg otsa saanud. On löönud viimane kell. Seier liigub halastamatult. On aeg. Tõusta ja minna. Jätta hüvasti. Mõelda, et ... On algamas uus. Koos kõige sinna kuuluvaga. Inimene on kõige tähtsam. Tema on alles. Ära hoia kinni. Millestki, millel on aeg minna. Tõuse ja mine. Mine nii, et tagasi ei vaata. Lase uks enda taga kinni. Kuigi see uks läheb sedakorda hoopis teistmoodi kinni. Justkui tahaks sulle etteheitvalt öelda: mine, mine, sa ei tule nagunii enam tagasi, ma tean... Sa tunned seda etteheidet iga rakuga. Kuid ikkagi mine. Vaatamata tagasi. Su samm on aeglane. Ehk lohisevgi. Sa lähed ja ei vaata. Tagasi. Lõpp on uue algus. Ära hoia kinni asjadest. Hoia inimesi. Mälestusi. On uued kohad, uued paigad. Uued mälestused. Ka vanad on sinuga.
Jah. Vahel sa teadki, et nüüd on lõpp. On aeg minna. Tead, et kätte on jõudnud hüvastijätt...
/m
No comments:
Post a Comment