Oi aegu ammuseid...

Kõik saab korda!
Truth or dare?

Ma olen õnnelik, siis kui sina oled õnnelik. Isegi võiks öelda, et kui teie olete õnnelikud. See teadmine toob mulle naeratuse alati näole.

Enne uinumist käis mul peast läbi vähemalt kolm teksti, mida oleks võinud siia kirjutada, aga need tundusid liiga isiklikud järsku... Seega ma ei suutnud neid kirja panna. Kummaline, kas pole?

Üks asi kummitab mind siiamaani, ilmselt jääbki painama. Naljakas on see, et sisimas ma aimasin seda, kuid ilmselt ei tahtnud ega suutnud seda uskuda või lihtsalt seda tunnistada. Kõik samas vihjasid ja rääkisid lausa sellest otse, aga ilmselt olin ma liiga naiivne sinisilmne blondiin, kes uskus valesid asju. Kuulsin ja mõtlesin neid asju, mis olid mulle sel hetkel tähtsad.

We are only young once. Let's make the best of it. :)




Olgu, aga nüüd seda, et ma sain lihtsalt nii kergelt sinust üle... Panin faktid paika ja ongi kõik korras. Uskumatu, kui lihtsad võivad olla vahepeal kõik need keerulised asjad. :)

I miss you too.

Then come to me.
I want one more night.
I want to sleep next to you one more time.
I want to feel your heartbeat.
I want my head on your chest and your arms around me.
I want to feel your skin against mine.
I want to pretend, for one night, that we didn't fuck it all up.
That you are still mine and I am yours.

Blogi- Päevikupidamine?

Harjutan kirjutamist, võib olla kunagi kirjutan ka midagi mõistlikku.

Poolteist aastat, et üle saada? Tekitab kergelt paanikat... Kuidas see siis võimalik on... Kõik see, mis juhtus pärast seda? Pole enam kindel milleski...

Sweet memories.
Roos- romantika...
Šokolaad- magus...
Maasikas- kirg...
Kaneel- vürts...

Kolm asja, mida elus tahta võiks... Šokolaad, roosiõis ja sina! Kas ei meenu siis suvi, oh seda suve... vallatu ja kirglik, täis uudishimu ja uusi asju.

Ma võin anda sulle palju, näidata elu. Pakkuda sulle kirge, romantikat, naudingut. Teha iga su päeva paradiisiks, unelmaks iga su hetke. Anda sulle kõike, mida soovid. Sinu jaoks alati valmis.

Kuid tea, on üks aga... Selline väike aga, mis on siiski üpriski oluline ja tähtis...Üks ainus eksimus, väärsamm,  vale tegu ja ma olen sinu jaoks kadunud, läinud. Kõik on sinu jaoks varisenud põrmu.

Aga jaa, kingid olemas :)

See lugu on viimastel päevadel mõtetes kummitanud... Liiga hea :)

Lihtsalt on raske tööl käia, kui igapäev näed vormis ja lihaselisi ehitajaid... Rwrr, too hot.

Nii lihtne, samas on kõik ikkagi nii keeruline.

Erinevus rikastab.

 Nii kummaline on see, et pealt näha täiesti erinevad inimesed on siiski sisemuses väga sarnased. Esmapilgul ei oskakski öelda, et sellistel erinevatel inimestel oleks ühiseid huvisid, rääkimata mõtetest ja soovidest.
 Inimesed on üldse kummalised ja veidrad, eriti veel siis kui nad on kõigest tuttavad. Tegelikkuses on palju selliseid inimesi kes on ainult tuttavad ja ei midagi enamat. Sõpru, eriti veel häid sõpru, on väga vähe. Mis teeb ühest tuttavast sõbra? Kui palju peaksime teadma ja kursis olema teise inimese elu ja oluga, et saaksime tema kohta öelda sõber ja et ma tean seda inimest läbi ja lõhki?
 On oluline, et inimesel oleks vähemalt üks sõber, keegi, kes oleks usaldusväärne ja aus, ning kelle peale saaksid loota. Kui kaua võtab aega kellegi tundma õppimine, kui põhjalikult saab kedagi tundma üldse õppida? Igal ühel meist on omad tumedad saladused, mida ei tea peale meie mitte keegi... Selliseid asju ju isegi oma parimale sõbrale ei räägita. Kas siis on õige väita, et me teame kedagi nagu oma viit sõrme? Kas me siis tunneme inimest läbi ja lõhki?
 Inimesed on ja jäävad erinevateks. Leides siiski kellegi, kellel on sarnased soovid, mõtted ja näiteks eluviisid, oled leidnud enda kõrvale just kui sõbra, kes oleks toeks sulle terve elu. Kes teab, võib-olla areneb sõprusest midagi enamatki...
 Uskumatu, maailmas on nii palju inimesi, indviide, isikuid. Kõik nad on erinevad ja isesugused. Samas võib leida kõikjalt sarnaseid jooni käitumises, mõttemaailmas või välimuses. Alati on midagi, mis seoks näiliselt kaht erinevat inimest. Kahjuks võib olla see ühine tunnus liiga väike, et mängida suurt rolli ühendamisel. Ilmselt seepärast on maailmas nii palju üksikuid inimesi. Maailm on täis erinevusi, kuskil on ikka keegi kellegi jaoks.

 Kui ei proovi, ei saagi teada. Selleks, et leida seda õigemat ja paremat, tuleb proovida paljusid valesid.

Elu on just kui film, kahjuks siiski ilma pausita, ilma kerimisteta...

Tihti mõtleme üle, kujutame asju ette, planeerime liigselt tulevikku... Mis saaks sel juhul ja mis juhtuks tol puhul? Ilmselt tuleb see sellest, et kõik me tahaksime, et asjad käiksid meie tahtmiste järgi. Muudaksime oma nägemuse järgi terve maailma paremaks, meie jaoks... Kuid mitte teiste. Kõik tahavad ju alati midagi, iseasi on nende asjade saamine. Siiski unistamine pole keelatud ja võib olla kunagi, jah kunagi täituvad ka meie soovid.


Tahan, aga samas ei taha ka... Keeruline, eks ole? Paneb lausa pea valutama... Liiga palju mõtlen asjadele, millele ei peaks mõtlema.

Lesson learned: check everything first and then ask.

Bordellis käimine on sama hea, kui käia jahil loomaaias...

Minevikus liiga kinni? Aga võib-olla ongi sul õigus...

Aina kiirendad, kiirendad, iiveldab... Kisendad kuis jaksad... Keegi ei kuule, ei näe

Lähella sinua...

Elame-näeme?

Mäletad Viiu?

Mm, ülihea asi... :)
Mushy :)


Aga... Done for now,  I'm out...

Skinny, but still no appetize.

Kõik narkomaanid lõpetavad tarbimise, mõni suudab seda siiski veel elusalt. Narkootikumis on sageli sõltuvus kellestki... kes teeb haiget, kuid ilma kelleta ei saa.

Igalühel meist on teisik, eks ole? Või on lihtsalt varjud minevikust... Inimesed, keda me ei taha meenutada, kuid kellel on me elus siiski mingi kindel määratud koht?

Peas keerleb jälle nii palju mõtteid... Mida võiks teha ja mida mitte, mis oleks õigem ja mis oleks parem, kellele? Rasked otsused ja valikud, midagi ei tule elus lihtsalt kätte, kõike tuleks tegelikult kaaluda ja pikalt planeerida... Tähtis on ettemõelda, olla just kui selgeltnägija... Kahjuks mina seda ei tee... Omad vitsad peksavad siiski kõige valusamini ja oma lollused on need, mis maksavad kõige hullemini kätte... Mis saaks kui kõik oleks läinud teisiti?

 

Noorus on ju selle jaoks, et seda nautida... Kuid millal lähme me nautimisega liiale ja rikume sellega oma tuleviku? Kus jookseb piir mineviku, oleviku ja tuleviku vahelt? Kas minevikus tehtud vead on andestatavad tulevikus? Tahame ja loodame alati parimat... Kõik tahaksid olla ilmselt paremad ja täiuslikumad...

Oh jah, Tarmol on õigus, ma mõtlen liiga palju... See paneb mu pea valutama...

"Tere. Sa ei tea, kes ma olen, aga nii ongi hea." 

Sinna kuhu jalad meid viivad...

Aga aitäh Viiu, Club Vision oli suurepärane... Hardstyle is in the house :)

P.S. hiljem panen pildi ka... vb isegi mitu.

Üks päev korraga.

Vabandust, palun andke andeks... Kõigilt, kelle suhtes olen olnud ülekohtune ja viimasel ajal palju haiget teinud. Pole olemas täiuslikke inimesi, me kõik teeme vigu...
Ka mina.

Ilmselt liiga palju muutunud. Ei oskagi enam midagi peale hakata, Tahaks abi... Samas tahaks kõigest eemale.

Peab ilmselt rohkem pingutama, aga kuidas ja mida...

Eksole, inimesed ehitavad seinu, et ennast kaitsta teiste eest.. Varjata oma sisemist mina. Kahjuks tõrjume teisi niimoodi endast eemale, lõpetame siis üksinduses... Üksinda. Ilmselt olen alustanud sammumist seda teed mööda, loodan, et midagi siiski muutub ja kuskilt paistab päiksekiir... Andes lootust.

Mis toimub? Miks tunnen end nii süüdlaslikult? Kõik tundub justkui olevat minu süü... Aga äkki ongi? 

Naiivne sinisilm, kes usub ja usaldab kõiki ja kõike... Tuttavaid on palju, kuid sõpru on vähe. 

Masendus hiilib ligi. 

Ootused on kõrged, ilmselt seepärast peangi nii paljudes asjades pettuma ja haiget saama... Kõik algab siiski iseendast. 

Lihtsalt unustan mineviku ja elan tänases... Igaüks teeb oma valikud ise, kannab ja vastutab ka oma koormate eest...

Soovisin, mis soovisin... kõik lõppeb teisiti kui plaanitult.

Tegelt peaks lisama ka oma märkmed märkmikust, aga on sel enam vahet?

*Päris tummine, nii peabki. Rohkem ja rohkem, meil mõlemal on oma elu... Nii oli ja jääb ka ilmselt...

Raske on, aga saan hakkama... Nagu alati... Lahendus on, et ei tohi liiga palju loota... Tahaks nutta...Pole üldse lihtne, selline mase tuleb peale...Pole üldse lahe, tead jah?

Ei aga... Tule ja sure lits...? Nagu mismõttes? Annan alla...

Et sinust üle saada, tuleb leida keegi, kes on sinust parem... Proovides ja katsetades ;)

I am bad and I feel bad.

Pole tegelt mõtet mõelda mis oli, tähtis on see mis tuleb...

Siht tulevikku ja pilk kaugustesse. Kes tahab näha vikerkaart, peab leppima ka vihmaga... Ehk pole head ilma halvata. 

Tummine...

Tahan kogeda nüüd midagi erilist ja romantilist. Ei taha enam valesid ja saladusi. Kõik on põhinenud ühel suurel valel. Purunenud lootused ja lubadused... Mulle ka meeldib... aga jaa, kogemused rikastavad.

Selline on elu...

Yeah.

Terve õhtu naermist ja head tuju.
Uskumatu lihtsalt...
Nii hea üle pika aja... :D





Päris osavad, jälle uus graafik... ;D











Aga jaa, valed, valed ja üha uued valed...
Sa aitad kaasa iseenda unustamisele...
Aitäh sulle!

Uskumatu.

Miks sa teed kõik nii raskeks? Mul on tunne nagu jookseksin peaga vastu seina ja nii veel mitu korda järjest.
Sa nagu teeksid seda kõike meelega, piinaksid mind aina enam ja enam... Niigi on raske üle olla. Sa mängid minuga ja ma lihtsalt lähen kaasa selle kõigega... Kiusatus millest ma ei suuda üle saada niimoodi...

Kuidas sa suudad nüüd mu jaoks leida aega ja suhelda minuga nii palju ja sellistel teemadel? Ma ei saa sinuga enam sellistel teemadel vestelda, ma hakkan muidu lihtsalt nutma... Ma pean muutma oma suhtumist sinusse, olema ülbe ja üleolev, looma seina meie vahele... Ma ei taha enam haiget saada ega pettuda ja purustada jälle oma lootusi.Ma tean, et sa ei loe neid ridu, ilmselt mitte kunagi... Sul pole lihtsalt selleks aegagi. Kuid miks peaksidki seda tegema? Ma võin kindel olla, et teada saad sa ikkagi kõigest millest ma kirjutan... Pole vahet kas siis nii nagu mina olen mõelnud ja kirja pannud, või läbi kellegi tõlke ja arusaamise...

Mis on minus siis sellist, et suhtlemist sa minuga lõpetada ei taha? Aga mis sundis sind siis minuga suhet lõpetama? Sellised asjad teevad mu elu raskeks...

Ma ei saa kindlalt lubada, et ma kolmas kord seda sama viga ei tee... Elu on siiski täis üllatusi ja kindel ei saa ma olla kunagi...  Seega ole hea ja ära kiusa mind enam, ma ei taha tunda enam sedasi... Tahan olla iseseisev ja vaba.

Hei uued seiklused, vallutused ja vallatused... Kus te olete? Olen valmis ja ootan, tahan juba midagi muud...
Tule ja pane mind naerma...

Lõpus on kõik ikkagi teisiti...

Kunagi ei tea kuidas kõik lõpuks on... Üks sõna ja kõik muutub. Õhtu kujuneb hoopis teisiti kui hommikul plaanisid, üllatused ja vallatused. Lihtsalt ei saa enam seda totakat naeratust näolt... Aitäh sulle :)

Hmm...

Küsimus mis mind vaevab juba ma ei tea mitmendat päeva...

Seks= armastus?

Lihtsalt ei saa aru...

Kas siis suhtes polegi midagi muud? Kui nagu midagi juhtub ja ei toimu vahekorda, kas siis ongi suhte lõpp? Kuidas aru saada mis on tõeline ja mis mitte? Kui oluline on tänapäeval suhtes muud asjad? Kas siiski on suhtes veel midagi muud? Keeruline on mõista teise inimesi tundeid, sest sa ei näe ta sisse ja sageli on inimesed kinnised...

Jah, elu ei olegi lihtne...

Aga ikkagi, kõik just kui põhineks seksil ja selle olemasolul. Tõesti on see siis nii oluline ja tähtis? 

Ma saan aru, et ....

New beginning :)

No nii, alustan siis oma elu uut lehekülge...

Väiksed sammud, suured lootused. 

Loodan, et seekord läheb paremini ja ma ei pea pettuma.

Aitäh, et olemas oled.

Enam ei ole kurb ja üksik, lihtsalt koos sinuga... (:

Uskumatu on käia koolitusel kui su juhendaja toob mingi näite ja siis seletab juurde, et nojah eks meil kõigil ole kodus juba teismelised lapsed... :)

Liblikad kõhus ja naeratus näol... Pole ammu nii end tundnud... 

Kõrgemale alati pead sihtima...

Oijah, tahaks ka hommikust äratust vahuveini ja maasikatega...

Lihtsalt nii ongi nüüd, ei ole enam väikseid tüdrukut, kes langeks rumala poisi ohvriks. Hoopis iseteadlik noor neiu, kes on valmis eluks ja vallutusteks.

Nonii, mis värvi siis oma juuksed värvida võiksin?

Aga siiski, kuulud südamesse kuid mitte enam mu ellu.

See tähendab, et on aeg edasi liikuda... Rõõm oma südamesse tagasi lasta...

Igatsen siiski, mõtetes ja südames püsid igavesti...

Niisiis...

It's just a little game we play... I just to called it Life, but it's only a game...

Hard to tell, hard to hear, hard to be...

Põhimõtteliselt kui ma langeksin nii madalale, hakkaks mul endast hale...
Kättemaks pole lahendus, vaid lihtsalt ettekääne teha teistele haiget selle eest mida nemad tegid sulle.

Elus ei tule midagi ise, kõik pead kätte võitlema, vaeva nägema ja maksma õiglast hinda...

 Lihtsalt olen ja tulen ja lähen ja ...

 Everything should be easy...

i still love ya u know dat...but if dat doesn´t work out wut u have now u can allways try with me again...i know it is hard but just give it a chance...i promise i will try to make it da best time in your life...u just think dat i am saying this because i am drunk but there is a saying dat if u wanna know what person really thinks than give him alcohol...so yeah... 
Parim mida öeldud on :)

Sunday ...

Päris hea... poolene VVB ja siis segumahl lisaks youtube'le, parim.

Ei saaks just öelda, et oleks mingi mase või nii, aga suht masendav on olla...

Harjumatu tühjus... Tahaks leida midagi või isegi kedagi, kes täidaks selle tühjuse...

Ma ei tea kus oled sa, mis teed ning kellega... Imelik on et ma isegi peakski selle peale mõtlema, aga siiski ma teen seda. Kõik võtab aega, kuid siiski... aega mul on, kahjuks või õnneks.

"Tule ja võta mu aega, sest aega mul on..." aitäh, kes iganes seda lauset välja ei mõelnud.

Ma soovin, et elu võiks olla jälle lihtne... just nagu see oli ennem sinuga kohtumist... sina tegid selle keeruliseks oma sõnadega ja tegudega...

Lihtsalt tahaks, et kõik oleks möödas ja ma liiguks eluga edasi, lihtsalt kaugele edasi...

Keep your head up and see the freedom.

Nii, seega olen avastanud, et mul on sõbrad ja ka muu elu... sa polnudki seda kunagi.

Nii kurb on teada, et ükski suhe pole olnud mul korralik... Kõigis petta saanud... I just hate that.

Petmises all mõtlen nii vaimset kui füüsilist, ehk ka valetamine käib selle alla. Pole lihtne olla mina...

Aeg on täis valusaid pisaraid ja andeksandmatuid pettumusi, kuid on ka täis hetki, mis iial ei unune ja säravad aastate pärast ning hüüavad tasa... oli kord... Kuid millal jõuab kätte see aeg, mil ma saan naerda ja öelda oli kord?

Armastades annad sa teisele võimaluse end katki teha. So true ...

Thanks for acting like you cared.


Seega... tahaks nutta ja karjuda, nii jube on olla... Miski ei aita, pisarad tahavad voolata....

Sõnade korrutamisest ei piisa enam... loodan, et see möödub kiirelt... 
 Tahan näha uuesti päikest ja tunda rõõmu, palun tule ja pane mind naerma...

Cheer up!

Olgu, ma üritan siis olla lõbusam ja rõõmsam. Ei ole enam kurba tuju ja enam ei ole pahane ka...

Lihtsalt olen nüüd see kes ma olin kunagi, siis kui päike sillerdas taevas ja linnud laulsid...



P.S. keegi võiks tuua paar klaasi Mimosat :)


Agajaa, cheer up and let the happy days begin... :)

Seega, natuke lokki ka ;)

...

Raske on omada sõpra, kes on kurat ja ingel samas isikus... Eriti kui ta on sulle kõige olulisem ja parem sõber üldse... Ta teab mu saladusi, mu mõtteid ja mu arvamust asjadest...
Kuid siiski, kui kindel saan olla sinu nõuannetes? Ingel sinu sees tahab mulle ainult parimat, kuid samas see väike kuradike sinu hinge põhjas on teinud juba omad tulevikuplaanid...




Sa pole alati just kõige paremas seisundis või just kõige õigem inimene nõu andma... aga ma tean, et sa seda siiski teed ja sinuga võin ma arvestada.




Aga ma olen õnnelik, et siiski olemas oled ja sind usaldada saan... Aitäh, et olemas oled.

Kuldarile :)

Ja nii ongi.

Kurb...

Üksik...

Masendunud...


Tahaksin ka koos kellegagi seda ilusat lumist ilma nautida...

Pidada maha ühe väikse lumesõja, joosta ja naerda...Ja nautida seda sillerdavat ilma...

Olla su käte vahel ja vaadata sulle silmadesse, näha seal seda sädelust...

Hiljem jalutada lihtsalt käest kinni hoides ringi ja mitte millestki mõelda...

Õhtul, siis kui on juba hämar, istuda su kaisus, juua teed ja vaadata mõnda head filmi...

Mis saaks veel parem olla?






Olgu, ma tunnistan üles... Ma olen valetaja... Ma ei mõtle enam sinust otse, pigem nagu kaudselt...
Lihtsalt mõtlen nüüd kellestki, kes võiks olla... Keda ma vajan ja keda ma saaksin usaldada...


Kõik su öeldud sõnad... Saan sind uskuda või on need jälle valed?
Vahel tundub, et ma tean rohkem kui sina räägid mulle... Lihtsalt mul on omad linnukesed... nagu ikka.





Öeldakse, et poisi jaoks on armastus vaid peatükk elus, tüdruku jaoks terve raamat...
Võib-olla oleks aeg lõpetada üks raamat ja alustada teist?
Ma ei suuda sundida ennast valetama, et nii peabki olema...
Liiga raske on mõelda ja närvitseda: kus sa oled, mis sa teed, kellega sa oled, millal ma sind näen...


Tahaksin jõuda kõiges selles selgusele... Tahan saada vastuseid...





Mu süda on nelja kojaga lihas.
See lööb 101 000 korda päevas, pumpab 8 pinti verd mu kehas ringi. 
Teadus võib sellest mööda vaadata, aga mina mitte.
Ma küll ütlen, et annan selle sulle, kuid ei tee seda ealeski. 
(“Tuletornipidamine”, 2004)



Sa ütlesid: „Ma armastan sind.“ 
Miks küll on kõige ebaoriginaalsem asi, mida me teineteisele öelda saame, just see, mida me kõige rohkem kuulda ihkame? 
„Ma armastan sind“ on alati tsitaat.
Sina ei öelnud seda esimesena ja mina veel vähem, ometi kui sa seda ütled ja kui mina seda ütlen, kõneleme me nagu metslased, kes on avastanud kolm sõna ja kummardavad neid. 
(“Kehale kirjutatud”, 1992)



                   Tõsi?

Sa tahad neid näha. Sa räägid, naerad, kõik on tore. Sa ei oskagi nagu midagi muud tahta. Sa ei oska midagi muud oodata ja sa ei tahagi, et midagi muutuks. Sest nii on hea. Ja siis tuleb see keegi. Keegi, keda sa ei osanud oodatagi.

Ma armastan sind sellepärast, et sa ei ole täiuslik, kuid sa oled täiuslik minu jaoks seepärast, et sa suudad panna mind naerma, kui keegi teine seda teha ei saa.

 Yeah...

 True that.