Sa nagu teeksid seda kõike meelega, piinaksid mind aina enam ja enam... Niigi on raske üle olla. Sa mängid minuga ja ma lihtsalt lähen kaasa selle kõigega... Kiusatus millest ma ei suuda üle saada niimoodi...
Kuidas sa suudad nüüd mu jaoks leida aega ja suhelda minuga nii palju ja sellistel teemadel? Ma ei saa sinuga enam sellistel teemadel vestelda, ma hakkan muidu lihtsalt nutma... Ma pean muutma oma suhtumist sinusse, olema ülbe ja üleolev, looma seina meie vahele... Ma ei taha enam haiget saada ega pettuda ja purustada jälle oma lootusi.Ma tean, et sa ei loe neid ridu, ilmselt mitte kunagi... Sul pole lihtsalt selleks aegagi. Kuid miks peaksidki seda tegema? Ma võin kindel olla, et teada saad sa ikkagi kõigest millest ma kirjutan... Pole vahet kas siis nii nagu mina olen mõelnud ja kirja pannud, või läbi kellegi tõlke ja arusaamise...
Mis on minus siis sellist, et suhtlemist sa minuga lõpetada ei taha? Aga mis sundis sind siis minuga suhet lõpetama? Sellised asjad teevad mu elu raskeks...
Ma ei saa kindlalt lubada, et ma kolmas kord seda sama viga ei tee... Elu on siiski täis üllatusi ja kindel ei saa ma olla kunagi... Seega ole hea ja ära kiusa mind enam, ma ei taha tunda enam sedasi... Tahan olla iseseisev ja vaba.
Hei uued seiklused, vallutused ja vallatused... Kus te olete? Olen valmis ja ootan, tahan juba midagi muud...
Tule ja pane mind naerma...
Lõpus on kõik ikkagi teisiti...
Kunagi ei tea kuidas kõik lõpuks on... Üks sõna ja kõik muutub. Õhtu kujuneb hoopis teisiti kui hommikul plaanisid, üllatused ja vallatused. Lihtsalt ei saa enam seda totakat naeratust näolt... Aitäh sulle :)
No comments:
Post a Comment